Valgejõe Veinivilla ajalugu



1290. aastast kuni reformatsioonini ettevõtlikele Ojamaa tsistertslastele kuulunud ning seejärel otse Taani-Norra kuninga kätte läinud Kolga mõisa valduste kagunurgas Witena ehk Valgejõe külas võis kõrts olla ka varem. Tallinnast Narva loogelnud vanal teel oli sobiv koolmekoht. Pikka aega jooksis seal Harju- ja Virumaa piir. 

 

Esimene kõrtsmik Jören Becker

Kolga mõisa 1586. aasta revisjoniraamatus on ärakiri Valgejõe kõrtsi rendilepingust 9.detsembrist 1585. Mõisat esindab lepingus kapten Johan De la Blanque ning rentnikuks on Jören Becker.  

Kõrtsmikult nõutud aastane raharent 8 taalrit võis toona olla Stockholmi lihttöölise kolme kuu

palk. Ent esimesel aastal oli kõrtsmik ka sellest maksust prii, kuna ta oli murdnud juurde uut

põllumaad. Raskemaks koormaks võisid aga kõrtsmikule olla muud rendikohustused: 2 härga,

1 lehm, 2 lammast, 2 naela humalaid, 2 tünni rukist, 1 tünn otra ja 1 tünn kaeru.

 

1581. aastal andis Rootsi kuningas Johan III Kolga mõisa eriliste teenete eest Pontus De la

Gardiele. 5. novembril 1585 uppus kuulus väejuht aga Narva jõkke ning mõisa haldamise ja

tema laste eestkoste pani kuningas Pontuse lähedase hõimlase, mõningail andmeil nõbu Johan

De la Blanque’i õlule.

Pontuse lähedane hõimlane/sugulane, Eestis ja Rootsis suurte valduste omanik De la Blanque

oli saanud 1582. aastal Raasiku mõisahärraks. Johan/Jean pidi olema ka silmapaistvalt

rahakas. 1590. aastail oli De la Blanque’ile 1000 riigitaalri eest panditud Borkholmi (Porkuni)

mõis ehk koht, kust Valgejõgi alguse saab.

Pontuse eluaegne kaaslane De la Blanque tellis kuninga käsul Arent Passerilt 1589. aastal

Pontusele ja tema abikaasale Tallinna Toomkirikusse hauamonumendi, mis avati 1595. aastal.

Peagi puhkenud Rootsi kodusõjas jäi De la Blanque lojaalseks kuningas Sigismundile ning oli

sunnitud koos tema pooldajatega aastal 1600 Eestist lahkuma.

 

Ajaloolisest Languedoci veinipiirkonnast pärit kahe prantslase kodulinnas Caunes-

Minervois’s on tänini elus nende sugulased. Vahemaa 3200 kilomeetrit ja möödunud 430

aastat pole kustutanud mälestust Valgejõegagi seotud meeste seiklusrohkest elukäigust

kummalgi Euroopa serval.

 

Viimane kõrtsmik Jaska Viikman

 

1888. aastal sai Valgejõe rentnikuks Revalist tulnud Jakob Kaarli poeg Wiikmann. Kõnnu

vallakohtu materjalides on alles Kolga majoraadivalitsuse teadaanne 1896. aasta „Valgejõe“

kõrtsmik Jaska Viikmanile, et mõisakauba edasimüümise asemel tuleb tal edaspidi kaubelda

omal riisikol. Vene impeeriumis oli tulekul riiklik viinamonopol ning mõisat valitsenud

Stenbockid optimeerisid aegsasti oma riske. Aastal 1900 kõrts suleti ning kogu 20. sajandi

vältel oli Valgejõe talu koduks ümbruskonna metsade valitsejatele. Lähikonnas tuntakse seda

veel praegugi metskonnamajana.

 

Alates 2014. aprillist alustas aga Valgejõel tegevust Eesti marjadest ja viljadest veini tegemist praktiseeriv ja propageeriv Veinivilla eesotsas tunnustatud marjaveiniguru Tiina Kuuleriga.  Valgejõe Veinivilla tootevalikusse lisanduvas sarjas „Aastasajad“ on leidnud väärika koha ka Witena küla esmamainimise üriku andnud Taani kuningas Erik VI Menved (13. sajand),  kõrtsi esmamainimisega seotud kapten Johan De la Blanque  (16. sajand) ning viimane kõrtsmik Jaska Viikman (19. sajand).